Sisekujundamise lugude teises vaatuses võttis Kaanon Kinnisvara vestluslaua taha kaks paarikümne aasta pikkuse kogemusega sisekujundajat. Sõna said Ulvi Raudsik ja Miina Kraav, kellega olid muu hulgas jutuks põnevad tehtud tööd, Pinterest, välistamismeetod, vanamoelisus ja palju muud.

Sisekujundamine on protsess, mis paneb väga paljudel silmad särama. Seetõttu otsustasime luua väikese sarja, kus räägime oma valdkonna ekspertidega erinevatest sisekujundusega seotud teemadest. Kõnealune lugu on sarja teine. Tutvu ka sarja esimese looga: https://kaanon.ee/blogi/sisekujunduse-ekspert-annab-nou-ja-avab-pohimotteid

Näited hiljutistest töödest, mis olid põnevad ja pakkusid häid emotsioone

Ulvi: Üks viimase aja põnevamaid töid oli näiteks endise legendaarse Tartu pubi Krooks ruumide ümberehitus bürooks. Tegu on mitmes mõttes ajaloolise hoonega, mis on paljusid tartlasi puudutanud ja oli enne kõrtsiaega näiteks ka piima- ning lihapood.

Alguse sai projekt tavaliselt: klient helistas ja ütles, et on ostnud kontoripinna ning näitas enda tehtud plaanilahendust. Selle peale ütlesime, et teil on küll
tore plaan, aga meie teeme veel parema! 😊

Tartu Hoiu-laenuühistu endises Krooksus. Foto: Rein Leib

Tellijal oli utoopiline soov põranda sisse auk teha, et keldrisse pääseda. Hoidsime hinge kinni, et kuidas selline mõte reaalsuses läbi läheb, aga asjatundlike inseneride ja arhitekti kaasabil saime augu põrandasse tehtud ning arhitekt Andres Metsmägi mahutas sinna trepi sisse. Nüüd ongi neil kontor läbi kahe korruse, allkorrusel on arhiiviruumid, kus saab vajadusel ka väikse nõupidamise maha pidada. Avasime ka mitmed aegade jooksul kinnimüüritud aknad, mis annavad nüüd nii mõnessegi pimedasse nurka valgust.

Foto: Rein Leib

See, kes käis vanasti Krooksus, ei tunneks nüüd kindlasti kohta seestpoolt ära, sest ruumiprogrammi on oluliselt muudetud. Näiteks: kes oskab märgata, näeb, et tegelikult on välisuks tõstetud hoopis teise koha peale. Vahetasime akna ja ukse ära, tänu millele õnnestus ruumikasutust oluliselt parandada.

Foto: Rein Leib

Selle kontori sisustusega oli nii, et kliendil oli kogu mööblikraam vanast kontorist olemas, üsna hiljuti soetatud teine. „Tõstsime“ olemasoleva mööbli oma 3D-mudelisse ja hakkasime sel moel mööblit paigutama ning ringi tõstma. Kuna koliti suuremalt pinnalt väiksemale, siis oli tükk toimetamist, et kogu nende kraam ja töötajad sinna ära mahutada. Reeglina liiguvad ettevõtted väiksemalt pinnalt suuremale, aga kui on vastupidi, siis jääb arvestatav hulk sisustust üle. Ja mõistetavalt on inimestel siis kohutavalt raske oma asjadest „lahti öelda“.

Foto: Rein Leib

Igal juhul tegime raamistuse ja struktuuri valmis ning arvestasime sellega, et olemasolev mööbel tuleb kaasa. Eks ühel kaunil päeval amortiseerub praegune sisustus ära ja siis saab juba vaadata ehk natuke rohkem sobivat mööblit.

Foto: Rein Leib

Kujundamise puhul tuleb tihtipeale teha kompromisse. Ei saa kliendile öelda, et viska oma mööbel ära. Kui klient ikka ütleb, et „oleme nõus, et see mööbel ei sobi kõige paremini, aga me ei saa praegu endale uut mööblit lubada“, siis tulebki lihtsalt mõelda-vaadata, mida olemasolevaga teha annab.

Foto: Rein Leib

Tartu Hoiu-laenuühistu ruumidest veel rääkides, siis võib-olla oleks soovinud näiteks vanad telliskiviseinad rohkem esile tuua. Praegu on esialgne eriline laotis konserveeritud pseudotellisseinte taha. Samuti varjavad suured tellispostid koledaid metallist tugevdusposte, mis toetavad vahelagesid.

Tore aga oli ikkagi see, kuidas saime objekti lõpuks tehniliselt lahendatud.

Teine põneva töö näide: kuidas saada väheste vahenditega kiiresti väga ilus asi?

Miina: Pizza Olive Võru keskväljakul on näide projektist, kus alguses tundus kõike olevat vähe – nii aega, ruumi kui ka vahendeid. Aga vaatamata sellele annab luua lõpptulemuse, kus kõike on piisavalt.

Pizza Olive Võrus.

Pitsarestorani ruumid asuvad endises tuletõrjedepoos, mis oli juba varasemalt söögikohaks ümber ehitatud, aga lahendus oli üsnagi ajast ja arust. Ruumid oli erakordselt madalad (tuletõrjeautode kõrge garaaž oli omal ajal vahelaega kaheks korruseks tehtud) ja igatpidi oli kitsas.

Kliendil oli avamisega kiire, aga visioon oli selge. Minu ülesanne oli leida ruumile toimiv planeering ja võimalikult lihtsate vahenditega päästa interjöör 90-ndate taagast.

Kõik, mida sai alles jätta, jätsime alles. Sealhulgas kogu ruumi n-ö kehandi – seinad, lagi ja põrand läbisid lihtsalt värskenduskuuri senisest tasakaalustatumal kujul.

Samas kogu sisustus läks ikkagi väljavahetamisele. Seekord polnud olemasolevaga tõepoolest midagi teha. 

Ruumi rosinaks kujunes plaaditud fassaadiga lett ja letitagune sein, ülejäänud sisustus jäi taustalaulja rolli.

Selle objekti puhul tõstan eriti esile kliendi avatud mõtlemist, tänu millele said kõik otsused langetatud kiirelt ja konstruktiivselt. Kui klient teab võimalikult täpselt, millist lõpptulemust on vaja, siis sujub koostöö hästi. Seega üks ja mitte väheoluline sisekujunduse õnnestumise alustala on kliendipoolne selge lähteülesanne.

Sisekujundaja, sisearhitekt ja dekoraator

Miina: Enamik inimesi ei tee sisekujundajal ja dekoraatoril vahet.

Mida sisekujundaja töö kohta tihti arvatakse, on see, et sisekujundaja käib mõnusalt poodides, ostab ilusaid asju, paneb värve paika ning lillevaasi õigele kohale. Tegelikult aga on sisekujundaja töö päris tehniline, oluline on saada kätte n-ö toimiv ruum.

Ulvi: Hea sisekujundus ei ole ainult ilusate kardinate valimine, kena tugitooli nurka paigutamine, vaid ikka asjaolu, et inimesel oleks ruumis mugav olla, et ta ei peaks oma igapäevaste toimingute tarbeks tegema ülearuseid liigutusi.

Miina: Ühest väärt õppetunnist. Aastaid tagasi oli üks projekt, kus eramus oli halli ja elutoa ala 60 ruutmeetrit ja seda ei olnud võimalik möbleerida, sest igas seinas olid aknad-uksed, nurgas trepp jne. Suuremate ümberehituste jaoks oli juba hilja. Ega sellest väga hästi toimivat ruumi ei tulnudki.

Ulvi: Tihti tuleb klient meie juurde, et „tere, soovin abi lillede valimisega“. Meie aga hakkame vastu uurima ventilatsiooni, küttesüsteemide, elektri, valguse jmt kohta. Kui klient aga ei soovi või pole valmis nende asjadega tegelema, siis ei saa eeldada ka suurepärast lõpptulemust – siis võibki lihtsalt seinu värvida. Sisekujundajat või -arhitekti pole mõtet tülitada, kui on soov saada ainult väikest tuuningut – siis võtagi ainult tapeedivalija või dekoraator.

Armas rahvas, palun tehke vahet dekoraatoril ja sisearhitektil/-kujundajal! Need inimesed teevad väga erinevaid asju. Kui teil on hea tuttav, kellel on hea silm, siis ta aitabki teil tapeeti või kardinaid valida, aga meie kui sisekujundajad soovime teiega süvitsi minna. Siiski on igati mõistetav, et inimene, kel puudub sisekujundajaga varasem kogemus, ei kujutagi ette, mida meie töö sisaldab.

Miina: On olnud näiteks olukordi, kus klient ehitab endale juba kolmandat maja ning tuleb ja ütleb, et kujunduse ja värvivalikuga tahaks ise tegeleda – see on nii põnev! – aga kas paneksid palun planeeringu, valgustite asukohad, eritellimusmööbli jm tehnilised asjad ise paika.

Seda üldjuhul arhitekt ei tee, arhitekt mõtleb suuremates dimensioonides, enamasti väljast sisse. Sisearhitekti ülesanne aga ongi need kaks dimensiooni omavahel kokku viia – panna arhitekti loodud vorm ühelt poolt elama ja seejärel tuua sisse ka koliva inimese mõõde.

Tehniline töö!

Ulvi: Ca 20 aastat tagasi ei puutunud me oma tööd tehes kokku kõikvõimalike ventilatsioonide, jahutuste jm teemadega. Aga praegu on väga palju tehnilist tööd, milleks inimene, kes hakkab maja ehitama, pole üldse valmis. Selgub, et arhitekt on projekteerinud mõnusa maja, misjärel tulevad ventilatsiooni projekteerijad, kes võtavad lae alt rahulikult ära ~40 cm, võib-olla rohkemgi. Ja siis tuleb teine ehitaja, kes tahab püstakuga veel ruumi ära võtta.

Lõpuks on klient õnnetu, et tema unelmate maja hakkab monstrumiks kujunema. Kui on korralik hoone täisprojekt, siis on sellist jama kordades vähem, ideaalis on paberil kõik sõlmed läbi komponeeritud ja tellijale jääb ülesanne leida „vaid“ kogenud ja pädev ehitaja ning hunnik raha. Nõrga arhitektuurse projekti või ainult eskiisprojekti olemasolul ongi meiesugused inimesed eriliselt abiks.

Kartus vanamoelisuse ja hipster-stiili ees

Miina: Päris tihti öeldakse, et ei soovi vintage’it, seda justkui kardetakse. Keskklassi inimene kardab kõige rohkem taaskasutust, pelgab olla hipster.

Ulvi: Maailma mööblidisainis on praegu väga moes 50ndate ja 60ndate stiilid, tehakse nii laheda nostalgilise tundega mööblit. Selgitame klientidele, et see mööbel ei ole second hand, vaid korralik bränditoode, kvaliteetne, annab sentimentaalse väärtuse. Et tegu on nagu kunstiteosega: ilusasti tehtud, hea detailsus, proportsioonid paigas. Aga ikkagi öeldakse tihti vastu, et „ma saan aru, et see on väga lahe, aga mulle assotsieerub too mööbel vanaema räämas korteriga“.

On jäänud mulje, et kõigil on oma vanavanemate kodudest lapsepõlvetraumad, justkui ei ole taolise mööbliga seoses positiivset mälestust. Kui aga mõelda enda lapsepõlvele, siis mul seostub nostalgilise mööbliga turvalisus, elegants, lahedus ja rikkalik köök.

Miina: Siiski oli hiljuti mul põnev kogemus teha ühele noorele perele nõukaaegsesse korterisse kergelt ajastukohast sisekujundust. Nii et erandeid ikka on.

Välistamismeetod

Miina: Inimeselt, kes pole oma eelistustes kindel, saab tihti küsida, et mida sa kindlasti näha ei soovi? Vahel ei teata küll täpselt, mida soovitakse, aga osatakse öelda, et ei soovi kindlasti näha näiteks pruune toone. Või et ajaloolist stilistikat ei soovi, pigem minna minimalismi teed. Ehk et taolistest kontrollküsimustest on vahest palju abi.

Ulvi: Näiteks keraamiliste plaatide puhul toimib välistamismeetod sageli väga hästi ja tihti jõutakse just nii meeldivate plaatideni.

Inimeste teadlikkuse kasv sisekujundusest

Ulvi: Kliendid on muutunud päris teadlikuks. Kui veel 10–15 aastat tagasi hõljus 90ndate hõng veel ringi, siis täna, tänu sellele, et info on internetis hästi ligipääsetav, tuleb üha rohkem neid, kes on ise üllatavalt hea maitsega ja kes tõesti oskavad küsida ja tahta ka erilisemaid lahendusi.

Miina: Hästi ollakse kursis näiteks erinevate uudsete ja igapäevaelu kergendavate tehniliste lahendustega – köögifurnituurist ja -tehnikast kõikvõimalike nutilahendusteni välja.

Pinterestist

Miina: Sealne tase on väga kõikuv, on nii heal tasemel kujundusi kui ka täielikku jama. Palju oleneb ka kliendi enda ilumeele tasemest, et kuidas ta suudab sealt eeskujuliku materjali välja selekteerida.

Ulvi: Tavakodanikule on Pinterest mingis mõttes kasulik, ta näeb ära, mida on võimalik üldse teha. Pinterestis ringikolamine aitab iseendas selgusele jõuda, saada aru inimesele endale meeldivast atmosfäärist, kas meeldivad heledad või tumedad ruumid/toonid jne. Teinekord on inimesed nii kinnised, et mõni Pinteresti pilt aitab tal ennast avada ja selgitada ootusi ruumi suhtes.

Järgmises osas räägivad Ulvi ja Miina muu hulgas sellistest teemadest:

• funktsionaalsuse olulisus seoses sisekujundusega;
• erinevat tüüpi kliendid;
• sisustuse trendid;
• eelarvestamine;
• sarnase sisekujundusega uusarendused;
• hea sisearhitekti olulisus;
• Eestis olevate kaupluste valik;
• kunsti olulisus;
• lemmikloomade mõju.