Sarja „Jõuluks koju“ viimases osas keskendume sisekujunduse põhimõtetele ja esimesele kuule uhiuues majas.

Erkki on ehitusmaterjalide müügiga tegelev tartlane, kes otsustas koos kaasaga ehitada päris oma kodu. Pere eesmärk oli möödunud jõulud võtta vastu uues kodus. Kaanon Kinnisvaral tekkis mõte protsessi algusest lõpuni kajastada, et pakkuda lugejatele inspiratsiooni ja mõtteid enda kodu soetamise ja/või ehitamise teemadel.

Tutvu ka sarja eelnevate lugudega:

• „Soovide kaardistamisest krundi soetamiseni“: https://kaanon.ee/blogi/jouluks-koju-1
• „Maja projekteerimisest energiaklassini“: https://kaanon.ee/blogi/jouluks-koju-2 
• „Läbirääkimised pangaga ja eelarvestamine": https://kaanon.ee/blogi/jouluks-koju-3
• „Tööjõu valikud, hind ja kvaliteet, graafikus püsimine": https://kaanon.ee/blogi/jouluks-koju-4
• „Otsustamise kunst, ootamatused, koduehituse võlud ja valud": https://kaanon.ee/blogi/jouluks-koju-5

Hetkeseisust 

Algselt ootasime-lootsime, et jõuludeks on rohkem valmis ja rohkem mööblit kohal. Kõik aga ei ole tarnijate viga, vaid natuke jäi ka enda taha, jäime mingeid asju ehk liialt pikalt kaaluma. Kui me väga tahtnuks, siis saanuks ka jõuludeks sisse kolida, aga see oleks läinud ehk liigseks rabistamiseks. Seega otsustasime, et „jõuluks koju“ projektist saab „vana-aastaõhtuks koju“. 

Lõplikult on kõik, sh sisustus, haljastus jmt hiljemalt jaanipäevaks valmis. Me ei hakanud sügisel poriga võitlema ega mõelnud, et peame ilmtingimata vanal aastal haljastuse ära tegema. Võtsime rahulikult ja tegime plaani, et muru, tänavakivide jmt tegeleme kevadel. Küll aga tahtsime terrassi algselt novembris ära teha, aga siis tuli lumi. Ehk siis meil on maja taga bassein paigas, aga terrassi veel pole. 

Jah, tore oleks olnud kolida täielikult valmis majja, aga samas mingeid teemasid, mis olid otsustamata, suutsime paremini näha ja ette kujutada alles sissekolides. Mõistagi tajub ruume oma silmaga nähes paremini kui paberi (loe: projekti) pealt vaadates. 

Esimene kuu

Uue aasta esimesel päeval ärkasime uues kodus. Tundub kohati uskumatu, et nüüd elamegi siin ja enam õhtul objektilt ei lahku – sellest on saanud kodu.  

Esimestel nädalatel polnud meil veel kardinaid ja kohati olid põrandad veel papiga kaetud ning igapäevased külalised olid erinevad töömehed, kes veel lõpetasid pooleliolevaid töid. Tänaseks on pilt juba tunduvalt parem ja kodusem, kuid siiski on mõned olulised sisustusdetailid veel puudu. Igaõhtust toimetamist ja põnevust on endiselt palju.

Sisekujunduslikud põhimõtted

Alguses mõtlesime, et äkki võtaks ikkagi appi ka sisekujundaja või -disaineri. Aga lõpuks leidsime, et tahaks ise proovida, ise kujundada.  

Me oleme suhteliselt rahulikud inimesed, seega hoiame ka sisekujunduses rahulikku joont. Kullast lühtreid ei pane, pigem puhas ja klassikalisem lähenemine koos modernse ning minimalistliku kaldega. Samas eks väikeseid vigureid otsime sisustusse ikka. Oluline on, et need vigurid ei karjuks, aga ei oleks ka päris nii, et on esimesest ettejuhtuvast poest ostetud – proovime leida head tasakaalu. Üks viguri näide: tammeukse puhul ei valinud klassikalist vertikaalset spooni, vaid võtsime horisontaalse. 

See aga, et me enda arvates tajume sisekujundust üle keskmise hästi, ei välista, et me vigu ei teeks või et keegi ei tuleks ütleks „halloo, mis see nüüd on?“. Kokkuvõttes on aga siiski tegu oma koduga – teeme seda kõike endale, elame siin ise, ei pea kellelegi valikuid põhjendama. 

Prioritiseerimine

Eluliste vajaduste järgi prioritiseerisime ruume ja sisustamist järgnevalt: 

1) sanitaar- ja duširuum (et kõik tarvilik oleks pesemiseks jmt olemas);

2) magamistuba (olime arvestanud, et mingi aja magame põrandal madratsil, kuid kiire vooditarne oli meeldiv üllatus);

3) köök;

4) diivan;

5) kardinad. 

Kuna garderoobi tarne osutus plaanitust palju pikemaks, siis saame ajutiste stangedega kenasti hakkama. 

Värvimaailm

Kui tellisime kööki, siis küsiti, et kas see peab ikka nii suur ja domineeriv olema? Köögi järgi aga hakkasimegi vaatama, millised võiksid olla seinavärvid, muu mööbel ja kardinad. 

Soovime tumedaid ja heledaid toone kombineerida ja leida nende vahel harmooniat. Näiteks tahtsime teha ühe seina n-ö udumustriga. Pildi peal ja teoorias tundus hea mõte, aga lõpptulemus meile siiski ei meeldinud. Aga meil oli varuks ka plaan B ja oleme nüüd sellega väga rahul. 

Diivani puhul aga oli kohe soov saada see n-ö särtsakamat tooni. Kuna köök ja diivan on aktsenttoonides, siis mõtlesime ülejäänu teha neutraalsemalt (uksed, parkett, trepp jne). Ei hakanud hallikat või valget parketti panema, valisime pigem rahulikumad toonid. Aga isegi näiteks beežidel valikutel on palju varjundeid.  

Vannitubades tahtsime kindlasti vältida kroomist segisteid ning leidsime plaatidega ilusti sobiva sanitaartehnika. Samuti kasutasime matti keraamikat.  

(Ajatud) valikud

Hetketrendidest me enamjaolt ei lähtu. Pigem vaatame, mis meile meeldib ja mis võiks olla maitsekas ka aastate pärast. Samas näiteks diivani jalad on meil mustad, peenikesed, metallist. Kuigi tõele au andes on juba näha, et diivanid on taas „kukkumas“ põrandale. 

Lisaks mustadele diivanijalgadele on meil ka must trepipiire, tumedad käepidemed ja lülitid, must köögikubu. Ehk siis mingisugust stiili ikka hoiame, soovime tekitada seoseid. Seda ka näiteks kandiliste vormide näol: laevalgustid, käepidemed jne. 

Diivani valikul soovisime kindlasti Eesti tootja diivanit. Lõpuks sai otsustavaks kanga toon. Oli ka teisi ilusaid diivaneid, aga need olid kas vale varjundiga, liiga heledad või liiga tumedad. Valitud materjal on sametilaadne, aga siiski mitte päris samet. Soovisime, et diivan oleks pehme ja mõnus, aga ka kulumiskindel.  

Üsna keeruline oli söögilauaga. Tahtsime pikendavat lauda, et igapäevaselt oleks ruumi rohkem ning külaliste saabumisel saame lauda pikendada. Me ei leidnud pikka aega sobivate mõõtudega lauda ning ka värvi osas olime mitme variandi vahel. Lõpuks leidsime sobiva laua e-poest, aga kohale pole see veel jõudnud, seega tõehetk ootab veel ees.  

Köögi ja kardinate puhul käisime ikka päris mitu korda salongis spetsialistidega konsulteerimas ning kaalusime pikalt, et saada ikka funktsionaalne ja võimalikult hea tulemus. See kõik aga röövis üsna palju aega. 

Elutuba ja köök on meil koos ehk siis sealsed valikud on meie jaoks ühed olulisemad. Elutoast vaadates peaks köök paistma justkui elutoa pikendus. Teadupärast on aga vana tõde, et mida suurem ruum, seda keerulisem on omavahel sobivaid asju leida. 

Toolidega on nii, et oleme istunud umbes 50 erineval toolil. Lõpuks valisime pisut laiemad ja mugavamad toolid, et ka laua taga oleks mõnus istuda ja ei peaks esimesel võimalusel diivanile ümber kolima.  

Mõni sisustusega seotud teema läks ka eelarvest välja, näiteks voodi. Siiski, seal veedad ju ikkagi kolmandiku elust, seega on tegu vaat et ühe olulisema valikuga, kus raha ei mängi ehk nii olulist rolli. 

Kui voodeid vaatama hakkasime, siis me ei suutnud poodides üldse otsustada. Välimus võib poes ilus olla, madrats võib tunduda ka okei, aga poodi magama ju ei jää. Otsingute tulemustena jõudsime aga ühe Soome tootjani. Käisime salongis kohapeal, meid mõõdeti ja kaaluti ning täitsime päris põhjaliku ankeedi. Selle järgi valiti kehatüübile kõige sobivam madrats.  

Valgustid. Meie lae kõrgus on 270 cm – korteri kohta üsna kõrge, maja kohta aga madal. Ja kui sinna oleks pannud näiteks ca 20-sentimeetrise siini ning kohtvalgusti, siis oleks ruum tundunud veelgi madalam. Kokkuvõttes oli valgustitega lihtne, sest kui vaatasime e-poodi, kuhu elektrimaailma tundev inimene soovitas kiigata, siis seal olnud üks sari oligi tegelikult ainuke, mis kõnetas ja meeldis. 

Detailidele tähelepanu pööramist on üksjagu. Näiteks soovisime tammespooni ust ekstra mattlakiga, et uks ikka täielikult matt oleks. Samuti on ukseliistud paksemad (ja ühtlasi kallimad), et need põrandaga hästi kokku läheks. Jälgisime hoolikalt, et ukse- ja põrandaliistu üleminek oleks märkamatu, valides mõlemad 16-millimeetrised. Uksepaigaldajate soovitusel said ukseliistud lõigatud skandinaavia stiilis – sobitub hästi meie interjööriga. 

Otsused, vaidlused ja kompromissid

Oleme olnud algusest peale valikuid tehes üsna ühel nõul. Eks ikka on ühel meist rohkem praktilist vaistu ja teisel ehk maitsemeelt.  

Ehitusmaterjalide müügiga tegeledes on näha olnud, et mõni küsib näiteks tammespoonust, aga kui avastab, et see on parasjagu otsas, siis võtab valge ukse. Meil niimoodi ei ole, soovime põhjalikult uurida, kaaluda ja valida. Tänapäeval näeme igal pool rabistamist ja lahmimist, mistõttu vaatame-uurime mingeid teemasid kasvõi mitu kuud. Ja kui valimise aeg on ühel hetkel käes, siis tänu eeltoodule ongi otsustamine vaidlusvaba. 

Aga trepiga oli küll nii, et meespool soovis algselt klaaspiirdeid, aga naispool mitte. Arutelude ja kompromisside otsimise tulemus: otsustasime klaaspiiret mitte panna ning nüüd on meil puittrepil metallist piirded ja käsipuu. Klaas oleks olnud ilus ja kena, aga näpujäljed oleks jäänud kergelt peale. 

Pinterest ja Instagram, välised mõjutajad

Pinterestis ja Instagramis käisime ringi pigem vähe. Ei tasu nendest kohtadest nähtusse väga tugevalt kinni jääda. Seal võib küll olla väga ägedaid lahendusi, kuid neid ei ole võimalik ehituslikult teostada. Näiteks näed mõnda pealtnäha kihvti ja edevat trepilahendust, mis aga on ebapraktiline. 

Kui aga mõnikord tahaks kuidagi ette kujutada, et kuidas X värvid võiks sobida või näiteks mis mustriga vannitoas mosaiikplaadid laduda, siis võtame küll Pinteresti lahti – endal on tülikam kümme varianti läbi joonistada. 

Kokkuvõttes meil väliseid arvamusi või arvamusliidreid ümber ei olnud, kellele ütleks, et tulge vaadake vms. Nagu eespool viidatud, siis pigem üritame ise ette kujutada, mis millega kokku sobib, tahame käia oma rada pidi.  

Sisustamine: nauding või peavalu?

Sisustamise peale on läinud meeletu aeg, oleme käinud üle Eesti päris paljudes salongides. Tartus e-poodi lahti võttes tundub X asja toon ehk äge, aga tahaks näiteks seal istuda, katsuda kangast ja lihtsalt näha. Lõpuks kohale minnes on tihtipeale selgunud, et X toode ei ole ikka see, mida otsime. Peas on enamasti soovid teada, aga kohati Eesti turg ei paku seda, mille peale oleme ise tulnud või mida Pinterestis näinud. 

Omavahel naljatame, et meie maja 200 ruutmeetrit on tegelikult ikka väga vähe. Ikka vaatame, et elutuba võiks olla meeter pikem, garaaaž meeter laiem, et üldse ei mahu ära ikka. See ei ole otseselt küll peavalu alla liigituv, aga ideed on kohati suuremad, kui on võimalik teostada. 

Läheks buumiga kaasa?

Poolnaljatades oleme mõelnud küll, et mingi summa eest võiks maja praegusel kuumal kinnisvaraturul maha müüa. Samas me ei teinud ega tee ka lähitulevikus siia majja standardseid lahendusi. Tegu ei ole müügimajaga, vaid see on endale ehitatud kodu. Ehk siis tegelikult ei ole mõtet müüa, kuna maja omahind on suhteliselt kõrge. Kehtib põhimõte, et tavaline ostja ei oska seina sees ehk mitte väljapaistvaid lahendusi piisavalt hinnata, kuid just n-ö seina sees olev oli meie maja puhul väga prioriteetne. 

Samuti ei tea me, mis müües edasi saaks. Täna ju pole pakkumises häid krunte. Või isegi kui on, siis on need ebamõistlikult kallid.  

Kohe ei sooviks ka tervet koduloomise protsessi uuesti läbi teha. Oli aeg, kui olime absoluutselt kõik nädalavahetused ja puhkused siin ...  

Samas me ei välista, et mõne aja pärast mõtted muutuvad. Lõpuks sõltub kõik sellest, kuidas me end selles majas tunneme, millised on finantsilised võimalused, kuidas piirkond kõnetab jne.